Seisukoht | Enesetapp hüüab tulles

Paljusid ehk üllatab, et enesetapud röövivad meilt sootuks rohkem lähedasi kui liiklusõnnetused ja narkootikumide üledoosid. Mullu võttis endalt Eestis elu 183 inimest. Mind puudutas pühapäevane suitsiidiennetuspäev valusalt. Tean, et vabasurm on midagi väga reaalset. Nooruse rumaluses (ja hiljemgi) võime mõelda, et kellegi jutt enesetapumõtetest ei saa olla tõsi. Kuni on. Järele jäävad kõikemattev kurbus, mõistmatus, pettumus ja kibe süütunne. Süü pole isiklik, vaid kollektiivne.

Enamasti eelneb suitsiidikatsele pikaajaline vaimse tervise halvenemine, sageli õigel ajal ravita jäänud depressioon. Vaimsele tervisele tuleb pöörata tõsist tähelepanu. Ei ole nii, et ah, saa üle! ja deprekas möödub nagu ajutine halb tuju. See võib teha kõige suhtes tundetuks või muuta igal hommikul ärgates ümbritseva maailma piinakambriks. Kõrvalseisjad ei saagi mõista, nende lihtsast lohutavast sõnast ei piisa. Sõbrad, kolleegid, vanemad ja õpetajad, märgakem neid, kes vaevlevad pikalt masenduses. Iselahkunuid mäletagem aga mahasalgamise asemel armastusega selle hea ja ilusa eest, mida nad maailmale andsid. Ent mõelgem, mida teha, et teiste lugudel oleksid õnnelikumad lõpud.