„Isegi sõpradele on raske tunnistada, et ma ei julge suhelda ja väljas käia.“

„Lapsena olin nii häbelik, et ei julgenud poes müüjatädile aitäh öelda. Üksinda, ilma ema või isata, ei söandanud ma isegi õue teiste lastega mängima minna,“ meenutab 42aastane Katja. „Praegu proovin töö juures nii vähe kui võimalik helistada, koosolekutel käia, leti taga klientidega suhelda,“ judistab ta.

„Ärge pilgake häbelikku inimest. Ujedus ei tähenda rumalust. Ärge nõudke häbelikult pidevaid sõnavõtte ja reipust. Aga olge tema vastu sõbralikud ja kutsuge teda ikka ühistele ettevõtmistele kaasa, ärge jätke teda üksi,“ võib kokku võtta Õhtulehega vestelnud introvertide ühise soovi. Kõik nad tunnistavad, et ülemäärase ujeduse tõttu on neil jäänud elus kogemata palju huvitavat.