Kiri | Kas kõrgepalgaline poliitik mõistab tavainimest?

Mind paneb imestama, kui dramaatiliseks on kujunenud valimised, mida isegi võitluseks kutsutakse. Ei loe, kas valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu või parlamenti, kumbki koht on hinnatud ja rebimine kõva. Ja mõlemasse kandideerib tihtipeale sama seltskond. Riigikohus jättis kahe tooli seaduse jõusse, niisiis võibki kahel tasandil juhtorganisse kuuluda. Kuid rööprähklemine pole õige ja hävitab pealegi aju – inimene tehku ühte tööd ja tehku seda korralikult. Õpetaja Laur leppis isegi poole tööga, peaasi, et see oleks hästi tehtud! Milleks ühele inimesele mitu võimu tagavat töökohta ja ametit, siis ei teki ju oodatud arvamuste paljusust, sest arvuliseltki on otsustajaid vähem.

Teisalt olen tähele pannud, et mõnest sõnakast ja aktiivselt ideid pakkuvast inimesest ei ole enam midagi kuulda, kui ta lõpuks valituks osutub – on nagu peitu pugenud. Kunagi kritiseeris üks mees riigikogulasi ja oli seisukohal, et nad võiksid poole vähem palka saada, vast siis läheksid sinna aatelisemad inimesed: need, kellele pole hea palk kõige olulisem. Kui ise parlamenti jõudis, siis polnud enam kuulda, et ta palga teemal sõna võtaks.