Sõnakad naised pole pildil valesti

Eesti vajab julgelt oma arvamust avaldavaid naisi, mitte et neid siiani olnud ei oleks, aga rohkem võiks olla küll. Rada on juba ammu sisse lükatud – andke aga tuld!

Igal inimesel kerkib poliitikast või poliitikuile mõeldes silme ette mõni rohkem või vähem tuntud tegelane, keda siis hinnatakse, austatakse, naeruvääristatakse või sootuks põlatakse. Sama sünnib ka mis tahes avalikku huvi pakkuva teema puhul, mis on alles teel poliitilise mõtte hakklihamasinasse ja poliitikute treenitud ajudesse. Ikka kangastub meile üks või teine kaasmaalane, rahvusvaheline figuur, naine, mees, kristlane või moslem, hetero või homo jne jne. Nad ütlevad välja mõtteid, mis on sündinud nende peas poolt- ja vastuargumente vaagides, või siis on mingil eesmärgil kellegi poolt ette kirjutatud. Meile on tähtis, kes on arvamuse esitaja, sest see aitab meil kõnelejat mõista, olgu ta siis Annika või Urmas, Tiit või Marju. Kaasamõtlemiseks ja ühiskonna asjus orienteerumiseks on meil vaja inimesi, kes räägivad asjadest julgelt oma nime varjamata. Sisuliselt on nad aga kõik poliitikud, rääkigu mida tahes, paitagu nende jutt meie kõrvu või šokeerigu hingepõhjani. Vaata kust otsast tahes, meie muresid võimendatakse ikka valimistevahelisel ajal ja nii käib see küllap meie praeguse ühiskonnakorra lõpuni.