Repliik | Toetagem katuserahaga asumiseltse!
Raha jagamine on inimestes ikka paksu verd tekitanud ja alati on selles protsessis keegi, kes tunneb ebaõiglust. Nii on ka katuserahaga. Enamasti nähakse probleemi jagaja omakasupüüdlikkuses ja subjektiivsuses. Kas raha jõuab ikka nendeni, kes seda vajavad? Või siis hoopis jagatakse erakonnakaaslaste ja/või sõprade juhitud organisatsioonidele? Lõpptulemusena on rahulolematud nii saajad kui ka jagajad, ning see väike osake eelarvest, mille jagamise õigus on antud riigikogulastele, tekitab rohkem kõmu kui kogu ülejäänud eelarve kokku.
Samas on õiglase jagamise reeglid ju ääretult lihtsad – erapooletu jagaja, selged jagamise reeglid ning vaba võimalus kõigil taotleda. Tundub lihtne, kuid millegipärast ei soovi enamik erakondi seda võimalust kasutada, sest siis jääb ju olemata see „mina andsin“ hetk. Loomulikult on raske meie väikses riigis leida ka erapooletut jagajat, sest igal kodanikul on keegi, kes tunneb kedagi, kes töötab jagaja organisatsioonis. Välismaa organisatsioonid aga ei tunne piisava põhjalikkusega meie eripärasid ja vajadusi. Õnneks on viimastel aastatel tekkinud Eesti külades ja linnades palju küla- ja linnaosaseltse ehk asumiseltse, kus osalevad inimesed oma elukeskkonna parandamise eesmärgiga ning kus pole oluline erakondlik kuuluvus. Asumiseltside liikmetel on väga hea ülevaade oma piirkonna vajadustest ja neile antud rahade kasutamisel on tugev ühiskondlik kontroll.