Juhtkiri | Kahekordne pettumus omavalitsustes

Kui aasta tagasi oleks küsitud, mis tõuseb olulisimaks küsimuseks pärast omavalitsuste ühinemisi, oleks enamus meist vastanud, et kuidas saavad seni omapäi tegutsenud linnad-vallad ühise leivakotiga majandatud nii, et keegi nälga ei jääks. Rahajagamine kütabki kirgi, ent paraku hoopis teises kontekstis – millist palka väärivad omavalitsusjuhid?

Palgatõusude põhjendamisega uued volikogud juba hätta ei jää. Näiteks on raske vaielda loogikaga, et senisest suurem vastutus peab kajastuma ka palganumbris – selline eeldus on vast igal tööinimesel. Ometi ootame, et see oleks proportsionaalne ning omavalitsuste puhul on vastutuse suurenemine ka suhteliselt lihtsalt välja arvutatav. Kuivõrd õigustatud on näiteks Tartu linnapea Urmas Klaasi 36-protsendiline palgatõus, arvestades et Tähtvere valla liitmine suurendas linnaelanike arvu vaid ligi 2500 inimese võrra ja Urmas Klaasi linnapeaks olemise ajal on Tartu rahvaarv hoopis langenud? Ent vastutuse suurenemine või senine hea töö (kuigi suurem töö on niigi alles ees) pole ainsad argumendid – palgatõusu õigustamiseks sobib seegi, kui mõni väiksema omavalitsuse juht juba saab rohkem, ei püüta naabrist parem mentaliteeti isegi mitte varjata. Kui jätkusuutlik selline lähenemine on, sellest annab aimu Tallinna linnapea ja volikogu esimehe palk, mis seab neid samale pulgale peaministri ja presidendiga.