Juhtkiri | Kuidas kindlustada inimlik vanaduspõlv?

Vanurite käekäik meie riigis võiks huvitada eranditult kõiki, sest vananemisest (vähemalt meie praeguste teadmiste juures) pääsu ei ole. Kui viimased elukümnendid tunduvad paljudele hirmsamadki kui surm, paistab midagi väga valesti olevat.

Meil on kombeks, et iseseisvalt enam mitte hakkamasaavate vanade ja väetite eest hoolitseb perekond. Seda nõuab isegi põhiseadus. Paraku ei taga ainuüksi toetava perekonna olemasolu veel väärikat vanaduspõlve. Esiteks peab sel perekonnal olema piisavalt raha, et võtta toita, katta ja vanurite puhul enamasti ka ravida (eaka pensionist ei pruugi piisata) veel üks lisasuu. Et hooldusteenuse peale kulub tihtipeale Eesti keskmise palga lähedane summa – ja kõigil ei ole müümiseks väärtuslikku kinnisvara, nagu on minevikus soovitanud mõni poliitik –, ei jäägi tuhandetele Eesti peredele muud valikut, kui eaka ema või isa hooldamine täielikult ise korraldada. Olgu või oma karjääri, (vaimse) tervise ja toimetuleku hinnaga. Kumma abivajadus on lõpuks suurem – kas omastehooldaja või hooldatava, on täiesti asjakohane küsimus.