Juhtkiri | Niguliste kiriku lunastamise kõrge hind

Niguliste kiriku jätmine riigile, mis paneb punkti aastakümneid kestnud vaidlusele, on kahtlemata mõistlik lahendus – kirik koos sealsete kultuuriväärtustega peab jääma ühtseks tervikuks ja selle säilitamisega hästi hakkama saavale omanikule. Ent küsitav on viis, kuidas see kokkulepe saavutati: Eesti Evangeelse Luterliku Kirik seadis loobumise tingimuseks, et Eesti riik hüvitab kirikule okupatsioonikahjud. Viimasega nõustudes ei lubanud valitsus mitte ainult 6,7 miljonit EELK-le, vaid veel 1,5 miljonit eurot Eesti Apostlikule Õigeusu Kirikule.

Kuigi sellega lõi valitsus mitu kärbest korraga – lõpeb ka kohtulahing EAÕKiga, kes nõudis kompensatsiooni piiri taha jäänud Petseri kloostri eest –, siis õhku visati veelgi keerulisemad küsimused, mis heidavad halba valgust nii valitsusele kui ka kirikutele. Kas nõue sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahjude eest ei esitatud mitte valele adressaadile? Alusetut nõuet ei peaks valitsus aga rahuldama. Kirikuid võib küll mõista selles, et väärtuslikust varast ei loobuta lihtsalt niisama, kuid teisalt ei sobi võimalikult kasumliku tehingu tagaajamine teiste maksumaksjate arvelt kokku kiriku propageeritavate väärtustega.