„Öeldi, et „Kõige suurem sõber“ võiks minna nii Soomes, Saksamaal kui ka Ameerikas, ainult mitte Nõukogude Eesti televisioonis!“

Aasta oli 1982, kuupäevaks 10. november. Telemajas oli vaikne. Raadiost ning televiisorist kostis üksnes morbiidseid viiulihelisid – Nõukogude Liit leinas oma juhti Leonid Iljitš Brežnevit. „Meie salvestasime ikka saate ära, nii kurvad me ei olnud, et seda tehtud ei saanud,“  on lastesaate „Kõige suurem sõber” režissöör Tiiu Vahi meenutanud. Tõsi, eetrisse ei läkitatud tulevast hitti niipea.

Toona valitses ETVs seadus, et juhtkond vaatas enne saate üle ning tegi seejärel otsuse, kas lubada saade eetrisse või mitte. Vastne saade vaadatigi läbi ja tegijad said kutse vaibale. „Saime aru, et  „Kõige suuremas sõbras“  oldi väga pettunud,“  on Vahi kirjeldanud. „See ei meeldinud neile ilmselt. Meile öeldi sellised sõnad: „Jah, ega saatel pole midagi viga, „Kõige suurem sõber“  võiks minna igas televisioonis – nii Soomes, Saksamaal kui ka Ameerikas, ainult mitte Nõukogude Eesti televisioonis. Ja see võetigi kavast maha.“  Tõsi, prügikasti saade siiski ei lennanud, vaid jõudis siiski veel samal aastal ekraanile. Päev enne vana aasta lõppu. Telehitt oli sündinud.