Katrin Pauts | Uuel aastal hakkan lugema ja lasen end Facebookist välja visata

Uusaastalubadused olevat lohutus lollidele ja lihtsameelsetele, inimene ei muutu nagunii mitte kunagi. Sulatõsi. Ma ei kavatsegi pekki maha võtta, paks tagumik jääbki paksuks ja kui midagi muutubki, siis tõenäoliselt lähen ainult veel paksemaks – ise tean seda suurepäraselt, et ei kavatse mingit lollakat dieeti pidada ega sporti teha, aga luban 1. jaanuaril ometigi jälle igasuguseid asju. Miks ma seda siis teen, keda lollitan? Ainult seekord – nagu ikka! - on mul plaanis oma lubadust ka pidada.

Sõbral oli hiljuti sünnipäev ja tabasin end mõttelt, mis siis nüüd? Kui teda homme näen, on ta järsku silmatorkavalt vananenud, üleöö elukogenum, palju targemaks saanud? Ise sain suvel 40 ja see tundus kuidagi eriti traagiline, ehkki nägin sünnipäevahommikul ja nüüdki, pool aastat hiljem, ikka veel täpselt samasugune välja nagu 39-aastasena. Isegi halle karvu polnud juurde tulnud, mõistust ammugi mitte. Millest siis tohutu stress?