Kuidas leida ülemerekuradi vanaema soolikavenituse rohtu?

Apteegist muidugi. Tegemist on salpeetrilibledega, aga vanarahvas eelistas pikemat nime, mida ka iga tolleaegne apteeker pidi teadma.

Esimese vabariigi ajal armastasid ajalehed ikka ja jälle sirvida Rudolf Vallneri raamatut „Eesti rahvarohtude sõnastik“, et sealt midagi haruldast leida. Uudisleht kirjutab 28. detsembril 1938, mida ütleb vanaema oma tütrele, kui too kurdab, et laps on öösiti rahutu ja kisab. „Ma arvan, et keegi on kurja silmaga lapse peale vaadanud, ta ära teinud,“ leiab vanaema ja saadab tütre apteeki kurja silma rohtu tooma. Ja saabki: proviisor teab, et see on (lapse jaoks) aromaatne piiritus. Mõnel juhul ka riitsinus või puutinktuur, mis teisel juhul on üheksatsugu vereselgituse õli. Muskaatpähkli nimi oli rahvasuus musta kuradi iva. Kui küsiti pussu tilkasid, siis ulatas proviisor palderjanitinktuuri.