×
Melu | Elu

Andres Tarand poole sajandi tagusest talvitumisest Antarktikas: „Mõned näod tüütasid ikka ära ja kui talvitumine hakkas lõppema, tekkisid kaklused.“

9
Rainer Kerge, 13. veebruar 2018

„Arstikontrollid olid tõesti väga vinged, Eestis tegin need ühe korra läbi, teine kord oli Leningradis. Ja mõlemal korral oli kõige raskem tõestada, et ma pole hull,“ meenutab kliimateadlane Andres Tarand, kuidas ta Antarktika-ekspeditsiooni koosseisu pääses ja anno 1969 jäisel mandril talvitus. Aasta pärast, veebruaris 2019 läheb ta sinna uuesti, tõsi, mitte enam teadlase, vaid giidina. „Pool sajandit on tagasiminekuks päris hea ajaperspektiiv,“ ragistab Tarand.

Aasta pärast panete jope selga ja astute lennukisse, siis veel paar päeva laevasõitu ja oletegi Antarktikas kohal. Pool sajandit tagasi oli sinna pääsemine ilmselt teine ja pikem saaga: treeningud, dieet, läbivalgustus?

Arstikontrollid olid tõesti väga vinged, Eestis tegin need ühe korra läbi, teine kord oli Leningradis. Ja mõlemal korral oli kõige raskem tõestada, et ma pole hull.

Eestis läksin Seewaldisse ja ütlesin, et mina küll teie kartoteegis ei ole. See tekitas kohe erilise umbusu, hakati uurima, et äkki ikka olen.

Leningradis läks arstidega jälle nii, et kuna mul oli kiire, teesklesin, et ei oska eriti vene keelt. Meditsiinitöötajate süda läks härdaks – näe, võõramaalane, niisugune loll, et ei oska õieti vene keeles ennast väljendada, aga tahab hirmsasti ekspeditsioonile – ja sain lihtsamalt läbi. Proovisin sama asja ka neuroloogi juures, aga sinna marssis üks eriti vihane saks järele ja tahtis mind kohe välja visata… Need olid, jah, niisugused Leningradi õppetunnid, et kuidas õieti Sovetski Sojuz töötas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?