Mihkel Mutt: „Nõukaaeg oli vastuoluline. Kokkukuuluvustunne oli kõrgem kui praegu, kui on täieline vabadus.“

“Inimestel on alati erinevad püüdlused ja kalduvused, mis on tihti omavahel konfliktis. Vastuseis ühisele vaenlasele lihtsalt kattis need kinni,“ meenutab vastuolulist taasiseseisvumisaega ja sellele järgnenut kirjanik ja esseist Mihkel Mutt. „Kuid kas saab siis hingepalang lõpmatuseni kesta? Kui vabadus käes, tuli see kõik ilmsiks. Aga see ongi elu.“

Kirjanik ja esseist Mihkel Mutt (65) on praeguse Eesti üks erksama sotsiaalse närviga literaate, kes indiviidi ja ühiskonna, vaimu ja võimu vastuolusid nõukaaegses tasalülitatud süsteemis kirjeldas ka siis, kui seda kõike varjas või püüdis varjata sarkasm, iroonia ja eneseiroonia – epiteedid, mis iseloomustavad ka Muti hilisemat loomingut. Taasiseseisvumisega pääses vesi paisu tagant valla. Mutt oli kindlasti esimene, kes kirjeldas korraga pea peale pööratud maailma ja pea alaspidi hulpivaid loomeinimesi. Nii neid, kes välja ujusid, kui ka neid, kes allavoolu läksid. Tee avas romaan „Pingviin ja raisakass“ (1992), 20 aastat hiljem ilmus „Kooparahvas läheb ajalukku“.