Juhtkiri | Hoolekanne on sama tähtis kui riigikaitse

Õnnelik on see, kes siin maailmas täiesti üksi – sellisele küünilisele järeldusele võiks jõuda, kui tutvuda, kuidas on siin riigis korraldatud eakate ja puuetega inimeste hoolekanne. Kõik teised saavad vähemal või suuremal määral tunda hirmu, et nende esivanema või lapse tervis ütleb ühel hetkel üles, mis tähendab pea kindlalt vaesust ja inimvõimete piiril rügamist järgnevate aasta(kümne)te jooksul. Üksikut ei ähvarda ka ise perekonnale koormaks langemise saatus – tema hoolekande eest on kohustatud hoolitsema kohalik omavalitsus. Ent selline mõtteviis pole ühestki otsast jätkusuutlik.

Selge see, et hoolekandesüsteemi reformimisest ei ole pääsu. Küsimus on, kuidas seda teha. Eile riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kuidas eakana hakkama saada – hoolduskindlustuse loomine?“ arutelu näitas, et ideedest puudust ei ole, sest ka probleeme on korraga palju: tänased omastehooldajad tuleks tööturule tagasi tuua, luua taskukohaseid koduhooldusteenuseid, vähendada survet tervishoiusüsteemile ning hajutada vastutus hooldatavate eest solidaarsemalt. Ja muidugi peamine – kust leida selleks kõigeks raha?