Juhtkiri | Hundid söönuks, lambad terveks

Huntide naasmine inimeste sekka pärast pooltteist sajandit pausi teeb arusaadavalt ärevaks. Loom käitub ettearvamatult ja keegi ei oska ennustada, kas ja millal koduloomi kimbutavad hundid leiavad lihtsama saagi hoopis inimlapse näol. Hirmul on suured silmad ja vähimgi võimalus selliseks stsenaariumiks paneb inimest oma käitumist muutma – laps viiakse pigem autoga kooli kui lastakse külateedel ja metsatukas jalutada, ning täiskasvanudki sätivad liikumised võimalusel valgemale ajale. Pärast Läänemaal Pürksi külas juhtunut, kui kolm võsavillemit ründasid otse inimeste silme all kodukoera, hoitakse valvsamalt silma peal ka lemmikloomadel.

Valik on, kas kohaneda ise või püüda taltsutada loodust. Põhjanaabrite juures tuntakse mõnel pool näiteks isegi nn hunditaksosid, mis mõeldud tagama laste ohutut liikumist kodu ja kooli vahel. Ent kui hunt inimest enam üldse ei pelga ning järjepidevalt tema akna taha tikub, siis ei jää inimkahjude vältimiseks muud üle kui karvane sissetungija maha lasta. Sellisele seisukohale jõudis kolmapäevaks ka keskkonnaamet, kes väljastas kolm eriluba huntide küttimiseks – sihikule võetakse kaks hunti Noarootsi ja Haapsalu jahipiirkonnas ning üks isend Pärnumaal Kullipesa ja Surju jahipiirkonnas, kus alles hiljuti langes hundi ohvriks samuti kodukoer.