Kas tulevik on ees või selja taga? Või liigub aeg hoopis ülalt alla?

Eesti keele kõnelejatena oleme harjunud mõttega, et meid ootab ees tulevik ja mineviku jätame me seljataha. Ütleme, et miski juhtus aasta tagasi või et kohtumist lükati edasi. Ent kuigi aeg ise on universaalne, ei ole seda kõnekujundid, mida inimesed eri keeltes ajast rääkides kasutavad. Keel aga määrab ära, mismoodi me vaimusilmas ajavoolu kujutleme.

Juba 20. sajandi esimeses pooles juurutasid Ameerika keeleuurijad Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf arusaama, et keeled ei erine ainult sõnavaralt, häälikusüsteemilt ja grammatikalt, vaid ka tähendustelt ja neile rajanevalt maailmapildilt. Äsjase emakeelepäeva tuules tasub teadvustada, et meile tundub me mõttemaailm endastmõistetav, kuna me elame teatud metafooride järgi.