Juhtkiri | Sotsiaaldemokraatide segane pööre

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski otsus aasta enne riigikogu valimisi ministrikabinetist parlamenti kolida lööb ideaalis kaks kärbest korraga: fraktsioonijuhina jääb enam aega valimiskampaaniaks, sest vähem auru kulub ebapopulaarse alkoholipoliitika õigustamiseks või võitluseks enda juhitud ministeeriumi allasutustega näiteks maakonnahaiglate sünnitusosakondade sulgemise pärast. Sotsiaalvaldkonna probleemidele leidub kõiki rahuldavaid lahendusi pigem harva, ja see jätab oma jälje nii ministri mainele kui ka koduerakonna reitingule.

Et viimane on sotside puhul murettekitavalt madal, võiks Ossinovski radikaalne käik põhjendatudki olla. Teisalt tekib kohe ka küsimus, miks väidetavalt ettekavatsetud samm nii kaua aega võttis. Vigade osalisele tunnistamisele eelnes infooperatsiooni mõõtmed võtnud mainepuhastuskampaania, kus esimehe eesmärke ja seniseid saavutusi võttis kiita iga vähegi nimekam sots. See paneb huvitavasse olukorda Ossinovski järglase tervise- ja tööministri ametikohal, kui oletada, et selleks ei saa keegi väljastpoolt erakonda: kas jätkata erakonnale kahju toonud poliitikaga või süüa oma sõnu? Erakonna juhina jätkab pealegi Ossinovski, kes ministriportfellist loobumisest hoolimata seostub valijatele veel kaua maksude sõitmisega Lätti ning limonaadi ja saiakesi keelava lapsehoidjariigi poole pürgimisega.