Seisukoht | Kaka ja kevad

Kevade tulles on ka koerajunnid taas lume alt välja sulanud. Aga kuigi lumi on juba paar-kolm nädalat läinud, on need alles, vähemalt mõnel pool. Nende silmamiseks pole vaja erilisi otsinguid korraldada, meie toimetuse puhul piisab, kui vaid mõned sammud majast kaugemale minna – peesitavad seal muru peal mõnusalt kambakesi koos.

Niisiis, kaka on ennast linnapildis nähtavaks võidelnud, kuigi selles pole iseenesest midagi uut. Mind huvitab hoopis, kuidas sellesse suhtuda, eriti ajal, kui senikehtinud väärtusi järjest ümber hinnatakse? Meenutagem: kui Jaan Toomik 1992. aastal oma junnid purki pani, tuli sellest suur skandaal, kuigi juba tollal leidus tal tulihingelisi pooldajaid, kes nägid selles kunsti piiride laiendamist. Kui Kivirähk 2009. aastal oma „Kaka ja kevade“ ilmutas, sai temast paugupealt aasta parim lastekirjanik. Või kultussari „South Park“ ja klassiõpetaja Mr. Garrisoni hüsteeriline kiljatus: „Kyle, kas sa viskasid Cartmani kakaga?!“ Aga Kyle'i jaoks oli see Mr. Hankey – jõulujunn, kes alati õigel ajal välja ilmudes kõigile rõõmu toob ja oma tänavaaluses solgitorus asuvas kodus orelit mängib.