Juhtkiri | Kes ütleks, milline on õiglane elatis?
Kui suurt elatist väärib sinu laps? Vastuse teadasaamiseks tuleks kokku lüüa kõik ühes kuus lapsele kulunud summad ning jagada need kahega. Arvutuskäigu lõpuks tunnevad arvatavasti paljud, et tegelikult vääriks rohkemgi. Kuid ebaõiglaselt väikses summas pole (vähemalt mitte otseselt) süüdi poliitikud ega kohtunikud, vaid meie nigel elatustase. Seniks kuni mediaanpalk püsib kolmekohaline, võib kindlalt öelda, et Eestis on vähemuses need pered, kes kulutavad ühe lapse peale 500 ja enam eurot kuus. Küll lähtub väärast ettekujutusest, et enamasti kulub lapsele just nii palju, elatise 250eurone miinimummäär.
Elatisvõlglasi õigustamata võib ometi mõista, miks igakuiselt sellise summa loovutamine paistab neile ebaõiglane. Elatise miinimummäär kasvab ühes tempos alampalgaga, küsimata, kas elatiskohuslase palk teeb samasuguse tõusu läbi. Kas samas suunas korrigeerib lastele kuluvaid summasid ka teda igapäevaselt kasvatav vanem ei kontrolli aga keegi, nagu teab vaid lapsevanem ise, millele elatis tegelikult kulub. Kui ülalpeetavaid on mitu, siis ei saa kujundit maksejõuetust elatisvõlglasest pidada üksnes tegelikke tulusid varjavate rongaisade väljamõeldiseks: näiteks kolme lapse elatiseks kulubki mediaanpalk lahedalt ära ning omal hinge sees hoidmiseks jääb vaid pisku. Võib nõustuda, et pigem kannatagu vastutustundetu vanem kui laps, ent mis piirist on nõutav eneseohverdus ebaproportsionaalselt suur?