Inga Raitar | Kümme uut töökohta Väimelas pole väärt haisu mattumist

Inga Raitar, emaliinis 16. sajandist Väimela elanik, 7. august 2018

Nii palju autosid, nagu 30. juuli õhtupoolikul Väimela bistroo ette pargitud oli, pole sealkandis nähtud isegi üle-eestiliste koertenäituste ajal, mida Väimela staadionil siiani peetakse. Üle saja kohaliku kuulas segaste tunnetega, kuidas Baltikumi suurima kanala arendajad rääkisid 350 000 kanaga suurfarmi planeerimisest nende kodudest vähem kui kilomeetri kaugusele.

Metallurgiaettevõtet Silmet juhtinud Tõnu Vetiku ärivaistus pole põhjust kahelda. Kuna Euroopa Liidus liigutakse üha enam suurpoekettides “kanamuna nr 3” ehk puurikanade munade müügi piiramise suunas, saab ärieelise nii Eestis kui ka kaugemal esimene hiigelkogust “kanamuna nr 2” ehk õrrekanade mune pakkuv ettevõte. Vetikul ja tema partneril, kel on Peri külas märksa väiksem kanala, on aga kahe silma vahele jäänud, et nii Lätis kui ka Soomes on sarnaste hiidkanalate rajamine takerdunud just keskkonnahoiu ja kohalike vastuseisu taha. Suurkanalad levitavad mürgist, hingamisteid ja limaskesta ärritavat ammoniaaki, mis ei kandu edasi ainult õhu kaudu, vaid jõuab sademetega ka põhjavette.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?