Inga Raitar | Lahjendatud laulu pidu

20. augustil 1991 kell 23.03 istusin Toompea saali ajakirjanikerõdul ja kirjutasin paljundusmasinast tulnud „Iseseisvusdeklaratsiooni“ koopia nurgale kellaaja 23.01 (mu kell, nagu selgus, oli 2 minutit taga) ehk fikseerisin hetke, kui Ülo Nugis seda dokumenti siis veel mitte riigikogu kõnetoolist ette lugema hakkas. Paber on tänaseni emakodus Väimelas lauasahtlis alles.

Mäletan öist „rahvasaadiku peitmist“ oma Õismäe ühikatoas Ülo Nugise palvel ja sõitu rahvasaadiku Ladaga läbi öö teletorni, kuhu just tankid jõudnud olid. Teletorni pääslat valvavale automaadiga dessantväelasele ütlesin, et peaksin pääsla rangelt valvatud ruumi sisse saama, kuna mul oleks vaja koju helistada. Soldatile polnud mingit keeldu tütarlaste telefonikasutuse kohta antud, seega lubas ta mind automaadi juurde, mis muidugi oli torni sisetelefon. Tükk kutsumist ja neli vaprat kaitsjat võtsidki toru: „Me mõtlesime, et nüüd on venelased meid avastanud,“ oli nende esimene lause.