Igor Gräzin | Integratsioon vajab reformi: Tallinn Eestisse

Üks selle suve hittraamatuid ja meie kultuurimüüri sisse laotud kive on tuntud ning tunnustatud kirjaniku ja telestsenaristi Katrin Pautsi isikuraamat „Minu Muhumaa“. Ma ei pea vist mainima, et veidi karmivõitu gootilise alatooniga raamat – Muhu saare ilu kirjeldused, tänini liikvel õudusjutud, ülitugev seesmine identiteet, omalaadne ja tegelik solidaarsus, samas teatav kogukondlik sissepööratus, karmid minevikusündmused, tõrksuseni kõrguv väärikus – tekitas saarel kahetisi tundeid.

Ühtpidi oli selge, et raamat tegi Muhumaale seda, mida Lennart Meri tegi „Linnutee tuulte“ ja „Hõbevalgega“ kogu Eestile. Muhumaa tähendus omandas kosmilise mõõtme, muutus osaks meie olemusest. Muhumaa ja muhulased näitasid oma olemuslikku avatust.