Taavi Libe | Kampaaniakorras elamine pärsib mõtlemisvõimet

Toksin artiklit ajal, kui Tallinna linnatänavad on umbes erineva kiiruse ja lõõtsutamistempoga liikuvatest inimestest. See on ikka ülimalt tore, et niigi suureks paisunud rahvaspordiüritused veelgi numbreid kasvatada suudavad. Tore on seegi, et vähemalt praeguseni pole mu sotsiaalmeedia uudistevoogu sattunud ühtegi undajat, kelle elu on otsa saanud, sest tal pole ajutiselt võimalik oma autoga harjumuspärast marsruuti läbida. Küll need pahurdajadki ärkavad! Ja iseenesest on tore ju seegi, sest südame löögisageduse tõstmine tuleb tervisele ainult kasuks. Kes ei saa pulssi üles liikumisega, saab südant toonuses hoida ägestumisega.

Mis seal salata – päris tore on ka sisemuses torkiv tunne, kui ma tuhandete liikujate peale mõtlen. Ei, tegu pole istuvast eluviisist ja ebatervislikest elukommetest tingitud miniinfarktiga, vaid tundega, et peaks end tuleva aasta jooksule registreerima, sest üheskoos jooksmisest verre paiskuv adrenaliinilaks on ülimõnus ja Tallinna maratoni medal on ka iga aastaga aina ilusam ja suurem. Usun, et sarnast mõtet mõlgutavad paljud, kes nädalavahetusel punaseid nägusid täis jooksjatemassi kaema sattusid.