Juhtkiri | Sügis toob poliitikatormi või kerge tuuleiili?

Valitsuse tööinnu raugemine vahetult enne valimisi – või, nagu sotside esimees Jevgeni Ossinovski veel valitsusliikmena tõdes, et riigiehitamine on pandud pausile – vaevalt on midagi Eestile ainuomast. Valimisvõitlusesse läheb iga erakond ikka enda eest ning pole siis ime, et põhimõtted, mis vahepeal ehk unustussegi vajunud, saavad olulisemaks kui valitsuskoalitsiooni võimekus ühes või teises küsimuses kiiresti kokkuleppele jõuda.

Küllap pidurdab valitsuse valmisolekut uute suurte algatustega välja tulla seegi, et mitme senise koalitsioonipoliitiku otsus kolida riigikogus akna alla (pudenejaid on igast erakonnast) on häälte ülekaalu kahandanud ohtlikult ahtraks. Kas saabki kindel olla, et allesjäänud 52 saadikut on kõik oma erakonnale lõpuni truud? Samas ei tähenda riigiehitamise seisak sugugi seda, et praeguse riigikogu sügisistungjärgu avaistung juhataks sisse äärmiselt igava poliitikahooaja. Paistab, et läheb vastupidi – vaatemäng on nii kirev, et kohati on seda raske jälgidagi, ent suures osas toimub see riigikogu saalist väljaspool. Kuigi näiteks riigieelarve arutelud võivad tulla küllalt särtsakad – mis näoga annab näiteks Isamaa oma õnnistuse kommunismi jätkumisele maakondlikus ühistranspordis?