Taavi Libe | Kuidas sureb viimane anonüümne kommentaator?
Kui ma lugesin Marika Korolevi võidust Perekooli „kägude“ üle, meenus mulle, kuidas minagi olin kunagi anonüümne kommentaator. Robustsete tiitlite või pimedate reisisihtpunktidega pole ma kedagi kostitanud ja ilmselt olen elu jooksul kokku kirjutanud paarkümmend kommentaari, kuid noore ja aktiivse meediatarbijana tekkis aeg-ajalt ikka vastupandamatu soov oma sõna sekka öelda.
Mäletan ähmaselt tundeid, mida kommenteerimine tekitas: esmalt rahuldustunne, et sinu arvamusavaldus levib. Sest endale on väga lihtne ette kujutada, et suur rahvamass loeb just sinu kommentaari ning nende elu muutub selle tõttu. Teiseks ärevustunne teadmatusest, millist vastukaja sinu kirjutis teistelt kommenteerijatel pälvib. Sirvisin ennist erinevaid artikleid ning sain kinnitust, et praegugi naaseb suur hulk kommentaatoreid hiljem oma mõtteavalduse juurde ja laskub vaidlusesse nendega, kes on tema kirjutisele reageerinud. Kolmas ja kõige olulisem tunne on turvalisus, et oled selle kõige juures üdini anonüümne.