Juhtkiri | Me peame rääkima pensionist

Tunne, et Eestis on pensionitega midagi korrast ära, on tihedalt seotud praeguste eakate kesise elatustasemega. Kuid mitte ainult – see, et ka nooremal põlvkonnal pole vanaduspõlvest midagi head oodata, nähtub meie pensionifondide tootlusest. Madal tootlus ja kõrged valitsemistasud ning rumalad ja inimesi nörritavad kasutusreeglid on meid varemgi küsima pannud, kas pensioni teine sammas eksisteerib vaid rahakeerutajate huvides. Möödunud nädalal valitsuselt heakskiidu saanud eelnõu, millega loodetakse kärpida fondide haldustasusid ja parandada nende tootlikkust, on seega samm õiges suunas. Kuna riik on teinud kogumise kohustuslikuks, on just tema vastutada, et pensionikoguja saaks seda teha mõistlikel tingimustel.

Teisalt paistavad need kauaoodatud ja väga vajalikud muudatused pelgalt pensionisüsteemi peenhäälestusena tõdemuse kõrval, et teine sammas on läbikukkunud projekt ja tuleks hoopis maha lammutada – vaade, mida esindab valitsuserakonna Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Kuidas vabanevat raha kasutada, on iseküsimus, ent arvata võib, et teatud osale valijaskonnast on Seedri mõte teine sammas kui mitte kaotada, siis pensionikogujale vähemalt vabatahtlikuks muuta, üsna atraktiivne. Seetõttu on kahju, et esimees on kogemas vastuseisu oma erakonnaski, mis võib nurjata ettepaneku saamist Isamaa valimislubaduseks. Vähemalt pensioniteemaga tihedalt seotud Isamaa ministrid Kaia Iva ja Toomas Tõniste tuleks Seedril samasse paati saada.