Jüri Arrak: ma ei luba leinal mõistust tuhmistada. Endale käe külge panemisega ei tee midagi paremaks

Kunstnik Jüri Arrakule pole surm võõras. Pärast Teist maailmasõda jäi ta koolijütsina isata. Keskealisena oli ta oma ema surma juures, hoidis teda käte vahel ja sulges käega kadunukese silmad. Seitse aastat tagasi mattis esimese abikaasa. Jüri Arrakust kuus aastat vanem vend Henno Arrak suri möödunud aastal haiglas, päev pärast venna külaskäiku. Ülejärgmisel nädalal, 24. oktoobril saab Arrak 82aastaseks. Sellisesse vanusesse jõudes kipuvad inimesed ümberringi ikka surema. Ent olenemata vanusest ei peaks ükski lapsevanem seisma silmitsi oma lapse surmaga – nagu Arrak, kui 2006. aastal tema poeg autosse sisse põles.

Sellele vaatamata pole surm Arraku jaoks tabu. Ta naudib vanadust ja surma ei karda. Pigem tervitab seda avasüli. Suve lõpus KUMUs EV100 raames korraldatud kunstiprojekti korras ühe vabadust kujutava töö esitlusel temaga vesteldes olin üllatunud tema sõnadest: „Tead, maailm on õudselt huvitav! Mida vanemaks saan, seda huvitavamaks elu läheb. Lapsepõlve ma taga ei igatse,“ lõi Arrak siis käega. „Elu oli keeruline – olid sõjad ja muid probleeme oli ka kõrini, aga praegu läheneb vabadus,“ lõi kunstnik vabaduse ja surma vahele paralleeli. Paelutuna kunstniku muretust väljavaatest vältimatule lõpule palusin nüüd, et ta mind kui noort meest, kes ühegi sugulase matusel pole pidanud veel käima, natuke õpetaks.