Juhtkiri | Kas sääste sööval pensionisambal on eluõigust?

Eesti pensionifondide tootluse asjus ongi seis selline, nagu SEB panga fondijuht mõni päev tagasi OECD raporti kohta nentis – Eesti pensionisammaste puhul tootlusimet oodata ei tasu. Pankur teadis, millest rääkis, sest siinsete fondide kümne aasta keskmine tootlus pärast inflatsiooniga korrigeerimist oli negatiivne. See tähendab, et teise sambasse paigutatud raha mitte ei kasvatanud ennast ega isegi säilinud samas mahus, vaid selle ostujõud hoopis langes. Pensionirahaga tegeldes on pidevalt või sees vaid fondihaldurid, kes kasseerivad haldustasu igal juhul, olgu tootlus positiivne või negatiivne.

Loogiline, et selline olukord võib rahuldada küll pankureid, kuid pole meele järele raha tegelikele omanikele, on nad siis liitunud teise sambaga kas vabatahtlikult või kohustuslikult. Pettumus seguneb lootusetuse tundega, kui sambaomanikel pole praeguse seisuga muud võimalust kui oma raha hävimist jõuetult pealt vaadata. Sunnismaisuse ja pärisorjuse kaotamine jäi küll 19.sajandisse, kuid pensionisammaste puhul pole 21.sajandil seni kellelgi võimalik raha väärtust põletavast süsteemist välja astuda.