Siiri Laidla | Kust saaks tänapäeva laps teatripisiku?

Üks näidendivõistlus on jälle ära peetud. Millised teemad kõnetasid otsustajaid seekord? Skisofreenia; mustanahaline laps Eesti koolis; laps, kes leiab surnuaiast sõbraks vaimolendi; meesõpetaja, kes suudab trotsliku mürsikukamba ühe mütsi alla koondada. Nii oli kirjas võidunäidendite tutvustuses. Seega nn erilised noored ja erilised olukorrad. Lastenäidendite kohta ütles žürii liige läbi lillede, et need olid, noh, küündimatud. See pani mõtlema.

Mida lastenäidenditelt üldse oodatakse? Piletiostjad on ju lapsevanemad, mitte lapsed. Mille põhjal nad valiku teevad? Mida ootab teatrisse viidud laps? Kindlasti on teatriskäik pidulik sündmus. Laps saab pidurõivad selga, tüdruk saab kena patsisoengu, poiss silutud tuka. Loomulikult tahavad nad ka kommi ja kooki. Ja siis läheb lahti – teatrimaagia. Või kas ikka läheb? Koolieelikud on üks igavesti rahutu seltskond. Niipea kui peab üle kümne minuti paigal istuma, hakkavad nad nahistama, kõõluma, ringi vahtima. Ainus võluvits sellise käitumise ärahoidmiseks on laval toimuv huvitav tegevus.