Juhtkiri | Mis paneb vanemaid vitsa järele haarama?

Enamik meist tarvitaks teise inimese kallal vägivalda ainult siis, kui see on meie meelest möödapääsmatu – näiteks enesekaitseks või siis, kui esimesena rünnates on suurem tõenäosus konfliktist elusana välja tulla. Jahmatama paneb, et piir, kus teisiti enam ei saa, tuleb paljudel varem kätte – siis, kui vastas on jonniv laps ja mitte täiskasvanu. Sellise järelduse võiks teha Praxise värskest uuringust, mille järgi 19% küsitletutest on täiesti või pigem nõus väitega, et mingis olukorras on probleemide lahendamisel täiskasvanutevaheline vägivald mõistetav, ja tervelt 42% nõustub pigem või täielikult, et mingis olukorras on laste füüsiline karistamine vajalik ja mõistetav kasvatusvahend.

Iseasi, kas ühest uuringust saab teha järelduse, et Eesti kodudes on proportsionaalselt rohkem lapsi, kes saavad seal tunda vitsa, rihma või isegi vanema rusikat, kui näiteks kümme aastat tagasi. Laste füüsilist karistamist pooldajate hulga tõusus võib muu hulgas näha ühiskonna valulist reaktsiooni palju tähelepanu saanud noortekampade tegevusele ja muudele karistamatuse ilmingutele. Teisisõnu: on hulk inimesi, kes arvavad, et mõnda noort rusikakangelast võinuks aidata õigel ajal saadud urvaplaaster, ent see ei pruugi tähendada, et oma laste puhul selliseid karistusmeetmeid tarvilikuks peetakse.