Juhtkiri | Kas kohtunikud omavolitsevad?
Kohtuistungid on avalikud, kui nende kinniseks kuulutamiseks pole head põhjust. Selleks on vastavalt põhiseadusele riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu huvi kaitse, kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid. Ent mulje kohtute liigsest salatsemisest on kerge tekkima, kui korraga on põhjust rääkida mitmest palju avalikku tähelepanu pälvinud kohtuasjast, mille juurde võõrad silma- ja kõrvapaarid pole oodatud. Seda enam, et infosulgu jäetud avalikkuselt võetakse võimalus hinnata, kas istungi kinniseks kuulutamise põhjendused on ikka piisavalt veenvad.
Nii jääb üle lähtuda heast usust, et Tallinna Sadama kohtuprotsessi reaalajas kajastamine kujutab tõepoolest tarbetut riski, et tunnistajate ütlused võiksid üksteist kuidagi mõjutada, või Mati Alaveri pahategude avalik lahkamine heitnuks halba varju paljudele kõrvalistele isikutele. Kas samasugust mõistmist saab aga ilmutada Mary Krossi kaasuse eelistungile tulnud ajakirjanike nina ees ukse sulgemise suhtes, mille põhjenduseks toodi üksnes, et asja arutanud kohtuniku eelistungid on alati kinnised? Olgugi et protokolli järgi vormistati need siiski avalikeks kohtuistungiteks. Viimane on ühtlasi hea näide, miks on avalik kohtupidamine eelkõige süüdistatava huvides, sest ühegi asjaosalise võimalikud vead ei jää peitu.