Toomas Alatalu | Suures poliitikas jääbki loogika hilinema?

Kahe nädalaga on valusalt kõrvetada saanud kahe suurriigi prestiiž ja ligi 400 nende kodanikku on hukkunud. Samas viib väiksemgi süüvimine traagiliste sündmuste põhjustesse mõtted sellele, et võinuks ka teisiti minna. Kui võimud oleksid ettenägelikumalt tegutsenud ja vastaspoolt vääriliselt hinnanud. Aga häda ongi selles, et Euroopa ja Euraasia suurriikide tipud ei suuda siiani aduda, et mujalgi on võimureid, kes ajavad oma asja ja nõuavad endaga arvestamist.

Ilmselt on kõige suurem süü asjaolus, et kuigi ilmasõjad ja Vietnami sõda on kauge möödanik, on maailma juhtiv seltskond taas harjunud sõdimisega, sest sõditakse seal, kaugel  arenguriikides. Sõdivad nood sealsed, ent meie relvadega, pealegi juba pikemat aega ja tulutult ehk midagi erilist ja uut ei saagi sellest sündida. Sai aga küll, kui Süüria kodusõja neljandal aastal tõi Venemaa ootamatult kohale oma sõjalennukid ja kukkus ka pommitama. Mõistagi tulnuks Kremlil arvestada  vastuaktsioonide võimalusega tema enda vastu – seda enam, et sõjatandri läheduses lendavad Venemaa reisilennukid. Kuidas neile pealeminek ja altkäemaksu jagamine käis, oli üldteada, ja oli ka aega julgestusmeetmete tugevdamiseks.