Juhtkiri | Kui valitsus pole arvamusliider

On ikka nigel hinnang valitsuse tegevusele, kui pagulasküsimustes usaldab valitsust vaid 30 protsenti eestlastest, nagu selgub värskest uuringust. Veel hullem nii peaministriinstitutsioonile kui ka ilmselt Taavi Rõivasele on aga see, et 30 protsendi inimeste hinnangul on just tema kõige ebausaldusväärsem poliitik. Pagulasküsimustes on valitsusliidu poliitikuist oma ametikohast tulenevalt sõna võtnud ka Hanno Pevkur, Margus Tsahkna ja Kalle Palling, kuid kõigi nende võime avalikku arvamust kujundada on üsna kasin. Aga miks? Põhjuseid on kindlasti mitu. Rahvale on raske meeldida, kui Eesti poliitik esineb vaid sõnumitoojana Brüsselist, kui selgete seisukohtade asemel üritatakse istuda mitmel toolil korraga, püüdes päästa oma partei põhjakukkuvat reitingut või kui peaministrierakond on põgeniketeema eestkõnelejaks valinud noorpoliitiku, keda keegi ülemäära tõsiselt ei võta.

Kuid küsimus pole ainult põgeniketeemadel rahvaga rääkimises. Maailmas on ilmselt üsna vähe riike, kus peaminister jätaks kommentaaride jagamiseks suu kinni rahvusliku lennufirma tegevuse lõpetamise puhul. Samas on selge, et valitsus ei saa Ahto Lobjaka kombel otsekoheselt öelda: "Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid –, kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis." Küll pole meie juhtpoliitikud peljanud tihti häbi tundmast Eesti rahva pärast, kui poliitiline tähtede seis seda parasjagu on nõudnud. Selliste avaldustega pagulasteemat Eesti rahvale söödavamaks muidugi ei tee. Oht peitub ka selles, et pidev häbitundmine võib tekitada rahvuslikku alaväärsuskompleksi nii rahvas kui ka poliitikuis endis. Kas aga süütunde süvendamine aitab meil paremini pagulasi vastu võtta?