Juhtkiri | Kas Eestil on peaminister?

Algul hellitavalt kõhklusliiduks, nüüd aga juba otsesõnu tülitsusliiduks ristitud Taavi Rõivase pidevalt kisklev valitsus torkab silma otsustusvõimetusega. Probleem ei ole selles, et ministritel jääks puudu initsiatiivist või ideedest – pigem kisub soolotajate pink kaunis pikaks –, vaid selles, et ühiste otsusteni ei jõutagi, kui igaüks eri suunas rapsib. Kes juhib valitsust tegelikult?

Taavi Rõivas on otse öelnud, et ei tasu loota, et temast kunagi rusikaga vastu lauda taguv valitsusjuht saaks. Kõva käega juhtimine ei pruugigi kõigile sobida, kuid  Rõivase äraolev juhtimisstiil on tekitanud olukorra, kus iga minister võib arvata, et just tema on selles valitsuses peaminister. Seetõttu ei tea enam keegi, mida valitsuselt oodata ja kas mõni riigile tähtis otsus kukub välja rahvuskonservatiive, sotsiaaldemokraatlik või liberaalne. Veelgi enam – seda ei tea vist ka enam meie välispartnerid, sest kodusesse mudamaadlusesse kistakse ka välispoliitika tüliõunu, nagu piirileping või Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamise nõudmine.