Juhtkiri | Eestile üks sotsiaalminister korraga

Mida teeksite, kui ühel päeval märkate, et palgapäeval pole pangakontole laekunud sentigi, ülemus ei ole mitu päeva kättesaadav ja end lõpuks näole andes teataks ta vaid, et mis tema teha saab – uus raamatupidaja ei oska oma tööd, raha peaks jõudma järgmiseks palgapäevaks, kuid tööd tehtagu ikka nurisemata edasi! Enamik ei jätkaks sellise tööandja juures tööd isegi siis, kui midagi sellist juhtunuks esimest korda. Kuid mida saab soovitada neile ligikaudu 3000 puuetega inimesele, kelle riik jättis kuuks või kauemaks puudetoetuseta ja normaalseks eluks vajalike teenusteta?

Vaevalt et kuu aega toidupanga annetustest ja sugulaste-naabrite almustest elanud enam leiavadki endas jõudu, et riigi poole näppu viibutada – pigem on nad õnnelikud, et viimaste kuude kannatused on möödas. Peaks olema kõigi jaoks, sest sotsiaalministeerium on lubanud, et hiljemalt mais saavad ettemaksuna puudetoetust needki, kellel varasem pensionistaatus aegunud, kuid töövõime hindamine ja uus puude määramine pikale veninud. Ent kui nõrgematel on jõud otsas, siis on meie kõigi asi öelda, et riik on käitunud puudega inimestega lubamatult ja see ei tohi korduda. Mitte kunagi.