Seisukoht | Jalakäija, ära pahanda!

“Kurat!” kostab karje. Linnaliinibuss on riivanud end autotee paremasse äärde sättinud jalgratturit, kel piirete tõttu pole bussi eest kusagile minna. Tasakaalu kaotanud inimpannkook kahe seina vahel on oma ratta otsas upakil ja ootab mingit lahendust, mida ei tule. Buss sõidab edasi.

Minut tagasi oleksin olnud samas kohas, kuid tapjabussi eest päästis viimase hetke otsus keerata esiratas inimtühjale kõnniteele. Viisakus ei luba seal aga pikalt püsida: ees ootab ehituspiirkond, millest kulgeb läbi kitsas vineerist rajatud tee. Valin ei kusagilt alanud jalgrattatee. Ebamugavustunnet on raske maha suruda: kõrvalt sõidetakse kui postist mööda, kuid seal sõitjatega võistlemisest paratamatult ei pääse, sest jalgrattateele on pargitud autod. Vahepeal keerab mulle kui peateelt tulijale ette parklast väljuv buss – pidurdan, panen jalad maha, ootan. Ilmselgelt on punaste pükstega mööda peateed tulev rattur lihtsalt märkamatu.