Seisukoht | Oleme eeskujuks!
Ühel õhtupoolikul jalutasin töölt koju. Minu ees kõndis üks umbes 10-aastane poiss. Temast omakorda eespool rühkis kiirel sammul üks umbes 30ndates eluaastates mees, dokumendimapp näpus. Peagi jõudsime ülekäigurajani, kus siras punane tuli. Ilmselt oli sel mapiga mehel tõepoolest väga kiire, sest hoolimata keelavast tulest jooksis ta üle sõidutee. Poisiklutt võttis võõrast onust eeskuju ning astus samamoodi sõiduteele. Küll aga oli ristmikule lähenemas auto, mille juht pidi poisile otsasõidu vältimiseks järsult pidurdama. Kõik lõppes õnnelikult: poiss vaid võpatas korraks ja pistis punuma. Vaid tänu heale õnnele ja autojuhi kiirele reageerimisele pääses poiss ilma ühegi kriimuta. Küll aga tundsin end süüdi, et ei suutnud hetkel, mil poiss autoteele astus, teda kuidagi takistada.
Samal nädalal hakkasin linnapildis üha enam märkama, kuidas lapsevanemad, endal laps käekõrval, ohtlikest kohtadest üle tee jooksevad – ometi ülekäigurada jääb vaid paarisaja meetri kaugusele. Olen üsna kindel, et kõik nad on oma lastele õpetanud, et keelatud kohas ja/või keelava fooritulega teeületamine on ohtlik. Kindlasti on nad ka ise autojuhtidena kirunud, kui keegi ootamatult teele astub ja seetõttu järsult pidurdama peab. Ometi hetkel, mil jalakäijana üle tee saamisega ulmeliselt kiire tundub, selle peale ei mõelda. Paratamatult jäävad need kombed külge ka käe kõrval olevale mudilasele, ehkki talle ilmselt on öeldud, et nii teha ei tohi.