Ene Pajula | Narrijat ei tohi tõsiselt võtta, arvab mammi

Ilm läks vahepeal nii kuumaks, et isegi meri oli soe. Siis ei tahtnukski muud, kui olla kaelast saadik vees. Aga isegi sinna kostab aeg-ajalt asju, mis sunnivad kõrvu kikitama ja panevad mõtlema. Teeb kurvaks, kui meil on valitsuspartei, kel pole usku eestlastesse ega ammugi kogu rahvasse. Muidu ju ei kiputaks vahetpidamata õpetama ja seadusi karmimaks tegema. Ja seda veel tagaselja, eriolukorda ja suvist unisust ära kasutades. Riigikogust tuleb kahtlasi seadusi kui Vändrast saelaudu. Jumal tänatud, et meil on demokraatlik riigikorraldus ja enne, kui seadus välja kuulutatakse, tuleb läbida mõistlikud filtrid.

Üks asi, mis mammi valvsaks tegi, oli too lugu, kus siseminister kutsus üles avalikustama kõiki Lihula tulistajaga seotud salvestisi. Mammile meenutas see aegu, kui oli kombeks kassipoeg ninapidi toanurka tehtud hunnikusse pista. Kiisu ei saanud muidugi üldse aru, mis värk on. Tema seisukohalt oli see karjuvalt ülekohtune. Kuhu kassipoeg siis oleks pidanud minema? Ta isegi ei jätnud hunnikut keset tuba. Niisiis – järgmise tegi ta juba peremehe saapasse.