Triin Teramäe | Millest Roosiaias ei räägitud

Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

Ma olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et Eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, paistab vähem tõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine. Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele? Mul ei ole ette näidata venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisast, mis mind presidendi silmis parketikõlbulikuks teeksid.