Arvo Pärdi muusika viib mõtted nii surivoodile kui sauna

„Mängige seda inglimuusikat!“ Nii nimetasid USA surijad aidsihaiged 1980. aastatel Arvo Pärdi „Tabula rasa“ teist osa, mida nad põetajatel ikka ja jälle plaadimängijale palusid panna. Pärdi helimaastikud paitavad eluõhtusse jõudnute hinge mitme uurimuse põhjal –  kuid võivad viia mõtted ka saunamõnudele. 

Pärdi muusika populaarsusest aidsihaigete seas kirjutas USA ajakirjanik Patrick Giles 1999. aastal väljaandes Salon. Giles põetas surijaid 1980. aastatel aidsiepideemia kõrgajal, kui paljudele nn homokatkus piinlejatele oli ainsaks trööstiks Pärdi „Tabula rasa“, eriti selle teine osa „Silentium“ ehk „Vaikus“. „See kõlab nagu inglitiibade liikumine,“ õhanud üks aidsipatsient. „Olime teada saanud, et isegi koomas patsiendid on suutelised kuulma, ning mitmed aidsihaiged palusid oma surivoodil Pärti,“ kirjutas Giles. „Ta muudkui palub mingit inglimuusikat,“ oli ühe surija ema hämmelduses. „Mis, kurat, see on?“