Juhtkiri | Halvamaiguline peitusemäng

„Pärast häbiväärset rappida saamist riigikogus poetas keegi opositsiooni jätis uudistetoimetuse kultuurimarksistidele dokumendi, mille lugemiseks riigikogu liikmel tuleb minna salastatud teabe lugemise tuppa, loovutades enne oma telefoni. /…/ Kui süüdlasi ei vallandata, tuleb lahkuda juhatuse esimehel ja seejärel süüdlastel nagunii,“ sajatas ringhäälingu nõukogu liige, EKREsse kuuluv Urmas Reitelmann pärast seda, kui ERRi portaal oli avaldanud Eesti Washingtoni saatkonna maikuise memo, milles põhjendati, miks soovitab saatkond Louis Freeh’ advokaadibüroo asemel sõlmida leping mõne teise sõelale jäänud bürooga.

Võib vaid arvata, miks kutsub iga Freeh’ palkamisega seotud infokillu avalikuks tulek rahandusministri erakonnakaaslastes esile sedavõrd valuliku reaktsiooni – ja kas see kõik jätab mulje ausast asjaajamisest? –, ent tähelepanuväärsemgi on, kuidas nõukogu liikme sõimule ja ähvardustele on Reitelmanni koalitsioonikaaslastelt järgnenud kõnekas vaikus. Kas usuvad ehk nemadki, et info avaldanud ajakirjanikud tuleb tõepoolest vallandada? Praegune poriloopimine võinuks aga hoopis olemata jääda, kui võimuliit peaks kinni iseenda poolt koalitsioonileppes sätestatust: suurendada läbipaistvust ning vähendada teabe asutusesiseseks kasutamiseks määramise aluseid.