Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti vaevles huntide hirmuvalitsuse all

Torma kihelkonnas murdis hunt 1763. aastal kuue tunni jooksul 14 inimest. Kambjas oli kirikuõpetaja selliseid süngeid asju 1762. kuni 1767. aastani hulganisti üles tähendanud, kirjutab Matthias Johann Eisen, tuues näitena 1764. aasta mais juhtunu. Nimelt oli hunt Karjamaal Trossi Jaagu 13aastasele tütrele Marile kallale läinud. Ta olevat roomanud tüdruku juurde ja tahtnud ta ära viia. Koer tõttas aga appi ja päästis Mari võsavillemi küüsist. Samal aastal langes Kambja kandis hundi ohvriks veel mitu last. Mõni lausa kodu õuevärava taga.

Rootsi valitsus oli 1686. aastal teinud võsavillemite hävitamise mõisnike kohustuseks. Hundijahi pidamiseks tehti kuuekordsest kanepilõngast 26–30 sülla (ehk siis üle poolesaja meetri) pikkusi võrgud ja mindi siis nendega talvel välja – ühele poole võrk, teisele poole ajajad ja püssidega jahimehed. Sellisel üle-eestilisel jahil tapeti kahe aastaga ligi 800 hunti. Tavaliselt peeti seda ikka talvel, aga 1804. aastal otsustati, et see toimub 15. mail.