Jaanus Vaiksoo: lihtsus ja loomulikkus kumas vastu kogu Heljo Männi olemusest

Ma olin Heljo Männi „Karu-aabitsa“ esimene põlvkond. Kui aabits 70ndate alguses ilmus, muutus see kohe defitsiidiks. Meie pere jäi „Karu-aabitsast“ ilma, olin siis kuuene ja mäletan väga selgesti hetke, kuidas minust aasta vanem isa töökaaslase poeg – Põlluveeri poiss – koos oma papaga meile tuli, kitsas Mustamäe korteri esikus mulle uhkelt „Karu-aabitsa“ ulatas ja teatud vanema poisi üleolekuga teatas: „Laenan selle sulle kolmeks päevaks.“ Kolmest päevast oli mulle küll. Ma oskasin ammu lugeda. Palju tähtsam oli aga see, et ma sain päris „Karu-aabitsat“ käes hoida!

See oli mu esimene kohtumine Heljo Männiga. Veidi hiljem tuli muidugi „Mõmmi ja aabits“ ja siis „Toomas Linnupoeg“, mida juba korduvalt lugesin. Tagantjärele tundub mulle, et „Toomas Linnupojas“ olid olemas kõik väga hea lastekirjanduse tunnused: see oli lõbus, naljakas ja hoogne raamat, peategelaseks tüüp, kellega alati mingid äpardused juhtusid. Ja mis peaasi – „Toomas Linnupoeg“ oli kirjutatud minuvanuse poisi jaoks väga lihtsas ja loomulikus keeles. See oli võti, mis tõmbas lugema.