„Küll on kutsutud mujale elama, mõned on läinudki, aga meil pole tahtmist olnud lahkuda – Narva on kodune ja õdus linn.“

„Mina olen läbi ja lõhki narvakas, eluaeg siin elanud – 85 aastat,“ särab Narva eakate liidu tantsurühma Värtnad liige Velda Palm. Uhkes triibuseelikus jalutab see neljanda põlve narvakas taasiseseisvumispäeva õhtul Narva EV100 parki, kus võtab hoogu sisse kooslaulmispidu „Sõida tasa üle silla“. „Süda on kurb,“ lausub Velda ühtäkki. „Kahjuks pole enam elus minu eakaaslasi eestlasi, ei ole enam, kellega eesti keeles suhelda. Nüüd pean ainult vene keeles suhtlema. Vene keel on mul muidugi suus, aga tahaks ikka eesti keelt rääkida.“

Kahe uhke lavaga kooslaulmispeol kõlas Velda rõõmuks eesti keelt ohtralt. Vähemalt lavalt. Kõlasid nii „Ta lendab mesipuu poole“, „Laul Põhjamaast“ kui ka „Ei ole üksi ükski maa“. Sekka ka kakskeelne „Eilne päev“ ning narvakate populaarsemaid rahvalaule „Vihma sajab kak s vedra“. Raimond Valgre „Lutšije devuški v Narve“ esitati seekord venekeelsena nagu ka „Kalinka-Malinka“. Paljurahvuselise linna jaoks äärmiselt nutikas repertuaarivalimik on sel peol: eesti- ja venekeelsetest lugudest tatari-, ukraina- ja valgevenekeelsete lauludeni. Kuis teisiti.