Endise narkosõltlase pihtimus: tean, et mu kallim on justkui oma eluga maksnud, et ma ikka veel elus olen

Sportliku ja sitke olekuga Aleksei (45) tõmbab justkui juhuslikult käega üle näo, et pisaraid peita. Mitte eriti õnnestunult. Ta pole harjunud oma südant võõrale puistama, seni on piisanud pühapäevastest jumalateenistustest, kui ta seisab silmitsi jumalaga. Nüüd soovis Aleksei – nagu ta ise ütleb – astuda ellu tagasitulemisel järgmise sammu. Et ka väljaspool kirikuseinu ennast tühjaks rääkides eneseusku kinnitada. Kakskümmend aastat kulges narkosõltlase Aleksei elu sõna otseses mõttes kui Ameerika mägedel. Tsüklist rehabilitatsioonikeskusse ja tagasi, uuesti ravile ja tagasi põrgusse.

Rahumäel üles kasvanud Aljoša mängis koos eestlastest sõpradega luurekat, tagus jalkat ja käis õunaraksus. Paaril suvel sai poiss meremehest isa töö kaudu tuusiku Vihterpalu lähedale Ookeani-nimelisse pioneerilaagrisse. Kooliajal sõitis aga mõnikord linna, kus ema hotellis Palace korrusevalvurina töötas, sest seal oli hea rahulik koolitöid teha. Aljoša oli kuuene, kui vanemad lahku läksid. Oma päris isaga pole ta hiljem kordagi kohtunud. „Ma isegi ei tea, kas ta on elus või surnud.“ Laulva revolutsiooni kuumadel 1980ndate lõpuaastatel kolis varateismeline Aljoša koos vanema venna ja emaga Lasnamäele, kus noorukist sirgus mees.