Parima muusikali Kuldgloobusele kandideerib ülimalt traagilise taustaga lugu

24. jaanuaril 1996 elas 35aastane Jonathan Larson kaasa oma rokkooperi „Rent“ peaproovile, andis intervjuu ja naasis öösel koju. Ta pani veekannu pliidile, et teed keeta … ja suri jalapealt. Süda. Larsoni noorpõlveoopuse „Tick, Tick … Boom!“ ekraniseeringus, mis kandideerib parima muusikali Kuldgloobusele, kehastas Andrew Garfield – parima meespeaosatäitja auhinna nominent – autori alter ego omaenese suure südamevaluga maadeldes.

Aastaid läbimurde nimel rängalt vaeva näinud ja nälja piiril virelenud Larson ennustas, et temast saab Ameerika muusikaliteatri uuendaja, ning nõnda ka sündis. Paraku tema silmad seda ei näinud. Puccini „Boheemil“ põhineva rokkooperi off-Broadway esietenduse eelsetel närvesöövatel päevadel oli Larson kurtnud iiveldust ja rinnus teravaid valusid. Ta pöördus haiglasse, kuid arstid ei tuvastanud ühtki terviseriket. Peaproovi järel oli Larson andnud halva enesetunde kiuste New York Timesi ajakirjanikule intervjuu ja naasnud poole ühe paiku öösel koju. Mõni tund hiljem saabus Larsoni korterikaaslane ja leidis köögipõrandalt tema elutu keha. Lahangul selgus, et surma oli põhjustanud aordi rebenemine, mille põhjus oli ilmselt diagnoosimata jäänud geneetiline häire Marfani sündroom.