Poeet Indrek Hirv oskab elada kohustusteta miljonärielu: „Olen selles eas, et pean hakkama end vaikselt paradiisiga harjutama.“

„Ostsin just kolme euro eest pudeli veini ja kõnnin nüüd piki randa koju. Täna on ilm vilu, ilma särgita kaua olla ei kannata. Lisaks veel udu, Aafrika ei paista üle Gibraltari ära,“ kirjeldab Indrek Hirv talvise telefonikõne ajal meelsasti, mis parajasti käsil. Küsimuse peale, kas poeet oskab aimata, mis olud on Eestis neil minuteil akna taga ja kas tal oma hedonismi sees häbi ei ole, muigab Hirv vaid: „Olen selles eas, et pean hakkama end vaikselt paradiisiga harjutama.“

Indrek Hirvel on Tartus vast kümneruutmeetrine katusealune ateljeekorter, kust avaneb vaade ülikooli peahoone sammastikule, aga talvel teda sealt ei leia, sest kütmine läheks liigkalliks. Juba aastaid soetab Hirv aegsasti odavad piletid ja lendab lörtsi eel Andaluusiasse, kus sõber lubab tal hooajaväliselt tühjas hostelis sümboolse tasu eest elada. Eelmine aasta jäi küll – teadagi! – vahele ning tänavu on tuttavas rannas sutsu igavam, sest Brexit röövis talvisest seltskonnast samuti kliimapagulastest Briti erukolonelid.