MAIRE AUNASTE | Kuidas aga ikkagi ravida meiesuguste inimeste südameid, mis tuksuvad hirmuga ühes rütmis?

Enese kordamine on ajakirjaniku kõige suurem nuhtlus. Mõtled, et lugeja on seda juba lugenud, neil on iga mu sõna meeles… Tegelikult muidugi ei ole. Vähemalt 10-20 aastat tagasi see nii ei olnud. Praegu tundub, et mitme ajakirjandus-väljaande trükkimine iga päev on absoluutne raiskamine: kõik räägivad ja kirjutavad ja räägivad jälle samadest asjadest. Hommikust õhtuni.. Juba see on luksus, kui uudistest loetakse peale pealkirja veel paari rida. Inimesed on väsinud halbadest uudistest ja teadmisest, et iga päevaga läheb elu hullemaks.

Vanainimesed mõtlevad suitsiidi peale, sest hooldekodu-hinnad on tõusmas kahe pensioni suuruseni. Kust aga see teine pensionär võtta? Eesti noored ei kurda ega kirjuta, aga paistavad Euroopas silma enesetappude kõrge arvuga. Bensiin püstitab igal nädalal uusi hinnarekordeid, elektri- ja küttekuludest ei taha enam mõeldagi. Pandeemia on juba nii kulunud teema, et isegi 5000-6000 uut nakatunut päevas ei pane enam kulmu kergitama.