Siiri Laidla | Lumised mõtted

On lumine, parajate külmakraadidega südatalv. Suusa- ja kelgumõnude nautijate täide läinud  unistus. Tõepoolest – seekord peavad need, kes Eestimaa talve „sitaks suusailmaks“ nimetada tavatsevad, oma sõnu sööma. Ka mudilased saavad aimu, mis on jääpurikas, lumememm, tuisk; kui vahva on kelgumäest alla tuhiseda või kiilasjääks muutunud kõnniteel „vissi lasta“. Ja kuidas külmapoiss nina näpistab.

Siiski ei too see tore päristalv endaga kaasa üksnes kauneid looduspilte ja talispordirõõme. Toob ka libedad teed, tüütu lumerookimise ja autoakende kraapimise, kosmilised elektriarved ja tõusuteele rühkivad koroonasse nakatunute numbrid. Kuidas selles tegelikkuses hingepidet leida ja vaimset tasakaalu säilitada? Jõuluaeg ja sellega seotud rõõm, ehitud kuused ja krabisevad kingikotid on selleks korraks ära rõõmustatud ja prügisse heidetud; aastavahetuse saluudi kõma möödanikku vajunud, kevade võidukäiguni veel kaks kuud ootust.