Juhtkiri | Ukraina vajab tuge ja lootust

Tänaseks on selge, et Venemaa välksõja plaan Ukrainas on läbi kukkunud. Ukrainlaste kindel kaitsetahe on hämmastanud maailma ning oma osa agressori rünnaku takerdumisel on mänginud Vene vägedes valitsev meie jaoks nii harjumuspärane bardakk. Ukrainlaste vägesid täiendavad ka venelaste kütusepuudusel maha jäetud sõjaväetehnika kolonnid. Kuigi NATO pole endiselt valmis lennukeelutsoonide kehtestamiseks Ukraina kohal, annab nädalavahetusel taevast alla toodud Vene sõjalennukite ja kopterite hulk kinnitust, et maailma riikide relvaabi hakkab kohale jõudma ja täidab oma eesmärki.

Kuid eelneval on ka varjupool – see võib õhutada Vene vägesid lauspommitama Ukraina linnasid, sellega on neil rikkalikult kogemusi, alates II maailmasõja aegsest Narvast ja Tallinnast, lõpetades Groznõiga või Aleppoga Süürias. Lääs on olnud küll osavõtlik Ukraina sõjapõgenike massi vastuvõtmisel, kuid see leevendab vaid osaliselt kogu humanitaarkatastroofi ulatust. Kogu rahvas ei saa ju Ukrainast lahkuda ning maailma riikide poolt sõjakuritegude kohta tõendite kogumine ei leevenda praegu vee, toidu, elektri ja kütteta jäänud tsiviilelanike olukorda.